AI pakkumuste kontrollimisel ja ärisaladuse kaitse

Sel kolmapäeval osalesin Addenda riigihangete treffil paneelis, kus rääkisime AI-st riigihangetes koos Rauno, Kadri ja Katiga. Mõtteid oli rohkem, kui paneelis ära mahtus. Peamiselt oli jutuks suurte keelemudelite ehk LLM-ide rakendamine.

Konverentsilt ära jalutades jäime koos Pilleriiniga mõtlema, mis juhtub ärisaladuse kaitsega siis, kui pakkujad on AI kasutamise osas ettevaatlikud, aga hankijad söödavad ettevõtete pakkumused valimatult suvalisse tasuta mudelisse. See on probleem, sest üllatavalt paljud hankijad ei tea tegelikult, millist versiooni nad kasutavad ja kas sisestatud andmed on kaitstud või mitte.

Oletame, et hankija kasutab pakkumuste kontrollimisel AI töövahendit. Mitte pahatahtlikult, vaid täiesti praktilisel põhjusel: pakkumusi on palju, dokumendid on mahukad ja aega on vähe. Keelemudelid aitavad võrrelda, otsida vastuolusid, teha kokkuvõtteid ja kontrollida vastavust.

Kuhu pakkumuse info tegelikult liigub?

Pakkuja vaatest tekib mitu õigustatud küsimust.

• Kuhu minu pakkumuses sisalduv info tegelikult liigub?
• Kas seda kasutatakse ainult konkreetse hanke raames?
• Kas see jääb kuhugi mudelisse või teenusepakkuja süsteemi?
• Kas hankija teab, mida see konkreetne töövahend andmetega teeb?
• Kas pakkujal peab olema õigus teada, kui tema pakkumust AI abil analüüsitakse?

Küsimus ei ole, kas AI-d kasutada

Minu arvates ei ole küsimus selles, kas AI kasutamine tuleks ära keelata. Ei tule, see on kõigest töövahend. Küsimus on, milliste reeglite ja kokkulepetega seda kasutatakse.

ITL Estonia arendushangete parimate praktikate juhendis oleme palju rõhutanud läbipaistvust, proportsionaalsust, turuga konsulteerimist ja mõistlikku riskide juhtimist. Sama loogika peaks kehtima ka AI kasutamise puhul.

Mida hankija peaks alusdokumentides ütlema

Hankija võiks juba alusdokumentides öelda, kas ja kuidas ta kavatseb AI-d kasutada: kas AI-ga kontrollitakse kõiki pakkumusi või ainult teatud elemente, milliseid andmeid sinna sisestatakse, kas kasutatakse suletud keskkonda, kes andmetele ligi pääseb ja kuidas tagatakse ärisaladuse kaitse. See ei pea olema keeruline juriidiline tekst, aga vähemalt põhimõtted peaksid olema selged.

Läbipaistvus aitab ka võrdse kohtlemisega. Kui AI abil kontrollitakse ühte pakkumust, peaks olema selge, miks seda tehakse just selle pakkumusega. Kui AI abil kontrollitakse kõiki pakkumusi, peab olema selge, et seda tehakse samadel alustel ja sama promptiga. Kui keelemudeli kasutamine ei ole konkreetsete andmete puhul vajalik, siis ei tohiks tundlikku infot sinna lihtsalt mugavusest sisestada.

Pakkuja jaoks on ärisaladuse kaitse päris asi, mitte formaalsus.

Kui pakkuja esitab hankijale oma metoodika, proovitöö, visiooni või muu töö, peab ta saama usaldada, et seda infot käsitletakse hoolikalt. Vaidlus ei peaks olema stiilis AI jah või AI ei. Pigem peaksime küsima, kuidas kasutada AI-d nii, et see aitaks hankijal teha paremaid otsuseid, aga ei kahjustaks pakkujate usaldust, ärisaladust ega võrdset kohtlemist.